Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Self-released. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Self-released. Kuva kõik postitused

3/18/2024

nula.cc – mayrau (2024)




nula.cc

Field recording Ambient Musique concrète Avant-garde Experimentalism

Selle 16-minutilise kompositsiooni algus algab (mängivat faili iseloomustava) plaadiümbrisega (mis on erinev ametlikust ümbrisest), kuivõrd eelduslikult kõik välisalvestustega seotud taiesed on tingitud mingist konkreetsest objektist, keskkonnast või välisündmusest. Mida see kaanepilt siis kujutab? Paistab mingi torn -- ilmselt vaatlustorn --, mille taamal päike paistab pilvede vahelt. Aga see paistmine ei ole siramine -- vastupidi, ilmselt hakkab varsti jälle padukat sadama. Aga mitte käesoleva 16 minuti jooksul. Lloyd Dunn annab salvestades pärishelidele metalse industriaalse kõla, justkui kusagil prügitöötlemiskonteineri, kaevandusšahtide või tootmisliini undamine oleks üles võetud. Midagi kriiskab-undab siin-seal, elusloodusest on kuulda inimhääli ja koera niutsumist. Kas üleüldse on eetiline salvestada midagi "pärist" ning seda paratamatult moonutatult edasi anda-sisse sööta? Sel viisil nagu serveerib seda Lloyd Dunn on see igati maitsev -- algallikale on külge poogitud autori nägemus, kaevanduse masinlikud kajad ja rütmid rulluvad valla, resoneeruvad, omandades uusi varjundeid ja rakursse. Teos ei ole ood masinlikkusele, see peegeldab metalli väsimist, väändumist ja kulumist. See on määrdunud päikesevalgus, mis sirab hooratta ja nukkvõlli õlisest kestast väljapoole. See on masina hingeelu, mis jäljendab eluslooduse pulsse ja tsükleid, püüeldes singulaarsusesse (rikutud ja hirmunud inimmõtlemises).

3/10/2024

Hanetration – Resonator EP (2024)



Bandcamp

Minimalism Cool jazz Chamber music Drone Experimentalism Indietronica Avant-garde Electronic Post-psychedelic Art music Tribal ambient

Pärast pikka seitset aastat vaikimist on saladuslik Briti produtsent tagasi, tuues melomaanidele meelierutavat metafüüsikat. Lainepikkusi füüsikaliste fenomenidena ning metat inimkogemuse põhise interdistsiplinaarse vorminguna nende peal. Muidugi, kirjeldades tema muusikat tahaks Hanetration'it suruda kuhugi tuttavlikku skeemi, ent keeruline on seda teha. Ka ebaõiglane oleks seda teha, kuivõrd Cornwall'i eksperimentalisti pagas on kogu aeg olnud piire hülgav. Hiilgavalt hülgav. Võib-olla oleks parim viis tema loomingu edasiandmiseks võrrelda seda 90ndate elektroonilise muusika gigantide Antechre'i ja Boards Of Canada'ga. Kui esimene on kompromissitult säilitanud abstraktse (rütmi)keele, siis BOA seevastu on liikunud orgaanilisema et mitte öelda indi- ja folkmuusika perifeeriasse. Konkreetselt inditroonika/folktroonika serva pääle. Hanetration erinevalt BOA-vennakestest on alati hoidnud kõiki võimalikkusi alal, mistõttu üllitistel on need ikka ja jälle teoks saanud. Varasem ja käesolev traditsioon ja meetodid hüppavad hunnitult nähtamatutesse tappidesse, olles kord näiliselt improvisatoorne ja aleatooriline, ent teisalt kohati minimalistlik ja eelnevalt paika pandud. BOA tasa-hägune elektronvool ja Arvo Pärdi kammerlikkus saavad üheks 60ndate Miles'i ja 19.sajandi rataslaevade udupasunad vahetavad vastastikku viisakusi, millele lisandub masinliku afrofuturismi kõla -- justkui sämpler või rütmimasin hoiaksid külaelu biiti üleval. Loos" Human" resoneerub elektrisahin/pinge abstraktse kellatiksumisega. Veidi kurjakuulutav on see kõik. Kui 5-loolist taiest alustas teos "Breathe" -- väreleva droonheli, jahejätsu virdamiste ning kajaefektidega rütmist toituv meistriteos --, siis lõpulooks on sümboolse pealkirjaga "Winter". Veelgi sümboolsemaks ja üheselt mõistetavamaks muutub asi konkreetset helikeelt kuulates. See on katedraaliorelil põhinev droon-oratoorium, mis ei püüagi eksperimentaalse helikeele, võtete ja kujunditega meelesensatsiooni esile manada, kuivõrd päeva ja elu lõpuks leida settimist ning hingerahu. Rahu tegemist enda, maailma ja Jumalaga. Kirikuorel on tõesti ilmekas -- algul üürgab, et järk-järgult sumbuda. Sumbume ka meie kõik. Parim asi sellest aastast. Seni.

3/08/2024

JDisk – Corrupted Files of Myself (2023)



Bandcamp

Flashcore Breakcore Electronic music Ambient Drill and bass Glitchtronica Deep house Digital hardcore Jungle Digitalgaze

Parafraseerides kõigi aegade parimat laulusõnade kirjutajat -- kuidas saab nii noor mõelda nii (enese)kriitilisi mõtteid. Tõepoolest, 20-aastane argentiinlane on jõudnud nii mõnegi inemise kuulmekäiku oma üllitistega, olles nostalgiline, eufooriline, intensiivne ning impulsiivne. Olles allutatud välistele signaalidele, sünteesides end kriitiliselt selle koorma all. Tagasi 11-loolise üllitise pealkirja manu -- mis asi õieti on rikutus digitaalses helikeeles? Digitaalses kultuuris? Digitaalsel ajastul? Lähtudes JDisk'i varasemast ja hilisemast loomingust ning digitaalse asja ühe ja nulli vahel pendeldamisena tulebki pealkirja mõista iroonilise tõdemusena -- rikutus on süsteemi osa. Biite kiirendatakse ja aeglustatakse, nurgelisus heidetakse ühte meloodiate ja hõllanduslike harmooniatega (kuigi neid tuleb harvem ette. Või kas ikka tuleb?). On mis on, ent nullidel ja ühtedel kogusummana on suurem väärtus kui üksikpulkadena -- teguviis, mida juhib meistri Florencio Varela käsi, kingib asjale jume ja temperamendi. Näiteks "Ventana" -- see on ju digiajastu sümfoonia, see on digiajastu Wagner (mitte Kurt, vaid Richard). Või sellele vahetult järgnev "Crash" -- algab deep house'ina, ent käändub sõgedasse jungle'i labürinti. "]]]]]" on vaimukas kingapõrnitsemise ja inditroonika paroodia. Ühe lausega -- see on terviklik, lakooniline, ent sellele vaatamata emotsioone kuumutav taies. Kuradi täiuslik egolaks.

3/03/2024

Fog – Thirty Three, Recurring (2023)



Bandcamp

Improvised music Free jazz Avant-garde Experimentalism Electro-acoustic Psychedelic

Seda artisti palun mitte segi ajada kord kummastavat elektroeksperimentaalfolki teinud USA artistiga kusagil nullindate algul Ninja Tune'i all. Käesolev 10-looline võiks olla liigitatav nii vabajätsu kui elektroakustilise improvisatoorse muusikana, kuid ei ole puhtalt ei üht ega teist. Kriipiv ja kolisev, äraviiv ja nohisev; kohati mõistetav, kohati liiga elevandiluutorni end vangistav/õlgu kehitama panev. Monokroomne vabajätsu/elektroakustika-album, mida aeg-ajalt on vürtsitatud spoken word-lõikude, kellamängu, koera lõrina ja sümfooniliste viirgudega. Liiga palju on oma keradel haudumist, ühelt küljelt teisele kaarutamist ning parketi peegelpinnalt eneseimetlemist. Asi paraneb siis, kui jätsulõigud omandavad psühhedeelse innu ja konkreetse hoo -- kui Sun Ra kosmiline vaim hakkab trajektoore mõjutama. Siis on asi vägagi nauditav. Kokkuvõtvalt tsipa üle keskmise.

2/18/2024

Kukan Effect -- Fluctuate (2023)



Bandcamp

Folktronica Ambient Reductionism Post-classical Electronic Shoegaze Musique concrète Acousmatic music Minimalism

Jaapani ühemeheprojekti 8-looline taies on üks säherdune, milles näikse olevat palju elemente, ning mille kokku võtmine ei olegi nii kerge ja üheselt mõistetav. Olulisem on selles muusikas peituv sisemine põlemine ja pinge, mis sõna otseses mõttes hõõgub ning mingil hetkel lööb lõõmama. Saab hapnikku juurde ning hakkab leegitsema, ning seejärel taas osaliselt kustub, et hakata taas tasapisi jõudu koguma. Võib võrrelda ka tõusu ja mõõna näitena, mis kohati justkui pärineks rooste läinud planeedilt, mis tahaks õlitamist. Teisalt saab kuulaja osa naturaalse ja töödeldu käändumisest väljapoole ja üksteisest eraldi (kunstiteoses jäävad nad ometi loomuldasa kokku). See on alandlik hümn inimlikkusele ja teisalt austusavaldus inimesi teenivatele masinatele. Me ei mõtle ju sageli, kui oluline roll on masinatel ühe või teise kunstiteose valmimisel. Kas mitte seda albumit läbiv ulg justnimelt ei osuta tunnustusest ilmajätmisele? Kukan Effect'i taies on nn taandatud muusika, mis surub alla nii kingapõrnitsemise pöörase temperamendi kui annab folgile ja uusklassikale salakanali uut moodi välja immitseda. Sõna otseses mõttes.

2/07/2024

Ataque Escampe – Cabalgata (2023)




Bandcamp

Synth-rock Funk rock Dance rock Indie rock Alternative dance New Wave Psychedelic Pop rock Disco rock Art rock

Nagu näha ülal välja toodud žanrimääratluste rohkusest, siis Portugali piiri äärsest Galiitsia (Hispaania) piirkonnast pärit ansambel on kaugenenud algsest indifolgi/folkpopi pärandist. Kuigi jah, käesolev 10-looline taies on liikumine popi keskplatsi poole võrreldes eksperimentaal(popi) albumiga "A Alma". Teisalt kostub ka siit aeg-ajalt läbi põgusaid pöördeid katsetuslikku valdkonda -- meeliülendavat ruumilist müra, kriuksuvat elektroonikat, filtritesse-kanalitesse summutatud vokaale ja helisid. "Cabalgata" tugevuseks kahtlemata on tugev laulukirjutamisoskus. Meloodiad, mis kutsuvad taasesitamisele; harmooniad, milledes on nii jõudu kui lendlevust, nii raskust kui teisele poole langemist. Tohutut helide, stiilide ja emotsioonide vaheldust ja virvarri, mis suisa kutsub tagasi saamaks aru selle popdžungli loogikast. On ka sutikene popiga loomuldasa kaasas käivat pompöösset banaalsust, ent maitsete ja emotsioonide intrigeerivus kahtlemata on korraliku popalbumi eelduseks. Ühes loos võivad kohtuda nii Italo disco sünteetiline lopsakus kui eelpoolmainitud katsed ruumiga. Iga lugu siin on suurem või väiksem galaktika, mida saaks pikalt kirjeldada. See eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid kinnitab hüpoteesi, et (pop)eksperimentaatorid on võimelised kirjutama parimaid popalbumeid.

1/16/2024

Bendle – Mossy Pond (2023)




Bandcamp

Modern classical Ambient pop New Age Art music Minimalism Dream pop

Kuulates 5-loolist albumit ning silmitsedes selle pealkirja lähevad vägisi mõtted David Bowie loo "Moss Garden" manu. Jäädes Kiitsaka Valge Krahvi sellesse perioodi, mis isiklikult on enim talutav -- ning mainitet kompositsioon eriti. Siinkirjutajal oli algul Bendle'i üllitisega probleeme, kuna tundus liialt gravitatsiooni hülgav, läbipaistev kui meduus ja eksklusiivselt klaaspärlimänguline -- justkui ei saaks sellest kuidagi kinni haarata. Tõsi, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tegu ongi pärliga, mis on mänguline ning milles erinevad tahud algosakestena peegeldavad tervikut. Selle immanentne impulss kasvab nii loomuldasa tervikuks välja, et on raske sellele mõistmist rakendada. Artist on maininud, et käesolevad lood justkui ise mängisid ennast -- tekkisid iseenesest tema tagasihoidlikul kaasabil; osutades siiski isiklikule tagasisidestusele minimalismi, elektroonilisse muusikasse, krempli peal trummeldamisse, lasteklaveri peal klimberdamisse. Kes kontrollib minevikku, see suunab olevikku -- nii loomuldasa sulnis ja mahe on see kõik. Naljatamisi võib albumit kategoriseerida maailmamuusikana, kuna siin on sellele rohkem või vähem implitsiitseid osutusi. Samamoodi osutatakse ka kingapõrnitsemisele ja unenäopopile. Näiteks lugu "Tiny Feet, Surface Tension" meenutab Tartu indi-ime Bizarre'i imetabast lugu "Ebeanol". Imetabane imab endasse -- kuulaja vaid avanegu!

1/12/2024

Fields Ohio – Valkyrie (2023)



Bandcamp

Hauntology Sampledelic Breaks Easy listening Psychedelic Experimental pop Trip-hop Electronic Avant-pop Art pop Chilltronica Exotica pop Ambient pop Alternative dance

USA duo Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) viimane album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire" oli pigem pettumus -- tõepoolest, mõnikord suured lemmikud ajavad lati kolksuga maha, ent võib-olla see veelgi enam tekitab kiindumust meeldimise-jälestamise dünaamika põhjal. Põhi, mis on rajatud vastuoludele. Tekivad ootused. Ootused uueks albumiks kasvavad märkimisväärselt -- lootuses, et tehtaks taas midagi erilist, ning ületataks see vana madal ja ropp. Tegelikult on Fields Ohio projektina osa suuremast heli- ja maailmanägemissüsteemist, kuhu varasemalt on kuulunud -- selle rajanud -- The Fucked Up Beat ja CLOUDWARMER. Ning Eddie Palmer'i sooloprojektid. Tõepoolest, viimane ongi selle helikonstellatsiooni demiurg, kes loob ja sütitab; võtab, et anda rohkem; trikitab ja jahutab. "Valkyrie" on album, mis mahtus selle aasta parimate nimistusse sellessinatses blogis. Erinevalt pettumust valmistanud viimasest albumist ei ole käesolev ei vaimuvaene ega kohitsetud -- siin kõik õõtsub, õilmitseb ja kasvab. Teelahkmed siin on värvikirevad kohad, et läkitada lokaalseid helirisoome eri suundades, loomaks uusi sillapäid. Ajapikku on Eddie Palmer'i kummitusliku elektroonika, näppamisesteetika ja trip-hop'i fookus laienenud eksootikasse, alternatiivsesse tantsumussi, Amerikaanasse, indisse; isegi sophisti-pop, uuspsühhedeelia ja mürarohked helikompositsioonid kuuluvad valemisse. Kuulake seda vägagi elavat albumit, mis vabalt võiks liigutada miljoneid kuulajaid. Küsimus taandub sellele, et kuidas muusika nendeni jõuaks.

1/06/2024

Crash City Saints – Glow In The Dark Music (2010)




Bandcamp

Shoegaze Indie rock Alternative dance Neo-psychedelia Noise pop Dream pop Indie dance Alternative rock Fuzz pop

USA bändi 14-looline võtab ilmekalt kokku ühe (indi)muusika meeleolukama haru arengu ja kulminatsiooni. See, kuidas The Jesus And Mary Chain'i musklis mürarohke rokenroll arenes My Bloody Valentine'i juhtimisel keeruka(ma)ks jõu, seksi ja unenägude-unistuste apoteoosiks. See, kuidas maskuliinne ja feminiinne sulandusid eristamatult üheks nagu budistlik põhikujund yin-yang. Nagu lõputu jooks suletud ringis, mis muutub paranoiliseks heliliste kombinatsioonide lõpuleviimise kohaks -- psühhedeelia, mürapop, tantsumuusika ülemiste ja alumiste kihtide keerises. Pädeb ka võrdlus karusselliga, mis pöörlemisel pillutab istekohti vaheldumisi kaugemale-lähemale; milles on korrapära, ent sellest lummast tinistatud subjekt peapöörituse ajel mingist hetkest korrapära minetab. Kohati lihtsustatud, et anda kuulajale otselitakas; kohati keerulisem mitmepoognalisega alateadvuses udjamine. MBV'i "Loveless" ja sellele eelnenud EP'd jätsid tuleviku tarbeks palju võimalikkusi tallele. Kevin Shields osutus indimuusika-Hegeliks. Käesolev on suurepärane näide meisterlikust shieldiaaniast. Sõõr, millelt ei tahagi maha sammuda.

12/30/2023

Visions of Yōkai – One Unknown In The Depths Of The Depths (2022)



Bandcamp

Depressive black metal Funeral doom Post-metal Avant-metal DIY Experimental metal Dungeon synth Psychedelic

Masside kontrollimiseks parim viis on hirm. Kuivõrd see on muusikaga võimalik, on omaette küsimus. Pigem muusika võib toetada visuaaliat hirmu esile manamisel, vastupidisel ei näi mõtet. Mis samas ei tähenda, et muusika esteetiliselt ei oleks mõjus -- hea muusika loomuldasa kõigutab rahne -- suuremaid ja väiksemaid hingerahne. Raskemetall on omaette teema muusikas ning mustmetall omakorda omaette teema raskemetallis. Kolm kümnendit tagasi lõid selle põhjapoolsed viljelejad iseennast või üksteist kasti ning põletasid kirikuid; pärast seda on vist räpparid üksteist kõrvaldanud -- tõsi, põhjuseks kummagi puhul ei ole olnud muusika. Mustmetalli puhul rääkida piiridest ülelibisemisest näikse kohatu, samas selle Ühendriikide grupi puhul tahaksin seda väita. Suureks lemmikuks on ta kujunenud, kuivõrd helipilt on tuttav ning ehmatav ühtaegu -- mõjus depressiivne mustmetall jagamas stilistiliselt piire naha alla pugeva funeral doom'iga, millesse istutatakse õõvpsühhedeeliat (massiivsed katedraalioreli kestevnoodid elik droonid ning kõiksugu igapäevaelust pärit kolistamised -- justkui mööblit tõstetakse ümber -- ilmselt teeb seda kõike kõige sügavamast põhjast pärit tundmatu. TUNDMATU. Kolistamine kestab, muundades energiat ning kolides metallistidele turvaliste keldrivõlvide alla. Artist ei jäta kasutamata võimalust rõhutada natuke lohakat DIY-esteetikat, mis lisab loomingusse nii mõnegi plusspunkti (paaris pingelises kohas tundub, justkui helide läbimiseks on kaabel jäänud natuke kitsaks -- lõbus ju!). Igati väärt kraam nagu juba mõistsite.

12/22/2023

Scanner – A Scanner Christmas (2023)




Bandcamp

Electronic pop Xmas Conceptual Easy listening Ambient

Robin Rimbaud aka Scanner'i laululood-isiklikud versioonid kaheksast jõuluklassikust on kindlasti meelierutavad -- skaneeritakse põhimeloodiaid elektroonilistest filtritest ja algoritmidest välja. Kuigi sellest ja artisti varasema loodu põhjal võib jääda mulje kui eksperimentaalsest, siis tulemus on meeldivalt kerge ja koheselt manustatav. Näiteks sellises toredas kohas nagu somafm on palju erinevaid jõulumuusikale pühendatud raadiojaamu -- osades mängib kiiksuga muusika --, siis Scanner'i lood võiksid kahtlusteta leida koha nii mõneski neis. Ei ole see pühaduseteotus, kuna pühalikkus ei hääbu vähimalgi määral. Pigem vastupidi -- lisandub väärtus eri nurkade alt vaadatu ja mängituna. Näiteks "Silent Night" sisaldab mõnutunnet suurendavat ujuvat vokaali ja torkivaid biite. Häid pühi Scanner'ile ja kõigile teistele!

12/21/2023

The Lautreamonts – Photophobic Sunflower (2023)



Bandcamp

Post-punk Blonde hair indie Indie rock Alternative rock Dance rock Remix

Brasiilliast pärit punt pakub singlit koos remiksiga. Üllitis meenutab 80ndaid -- sügavaid 80ndaid --, konkreetsemalt blondiinitaridest esilõõritajatega poprokki-indirokki (võrdlusmoment The Darling Buds'i, Transvision Vamp'i, The Heart Throbs'iga). Ja üllatus-üllatus -- kontrollides selgus, et lauljatari Martha juus oli väga hele. Jättes juusseksismi kõrvale, siis selles muusikas peegeldub 80ndate võlu ja valu. Tehti häid lugusid, ent mis ilmusid reeglina keskpärastel albumitel (kehtib hästi eelpoolmainitud bändide kohta). Siin võimutseb keskmistatud postpunk/alternatiivrokk, mis vaatamata sirgjoonelisusele ilmutab kunati mäslevat mürakeelikut. Siuke skisoidne värk, noh! Singel algab orientaalsete motiividega, ent see on petukaup -- ei oma mingit mõju hilisemale kraamile. Remiks lisab tantsulisust -- trummimasinatele, süntekatele ja filtritesse mässitud vokaalidele on antud vaba voli lüüa nii biidinätaka kui nostalgiaga. Töötab küll -- tuues kuulajas kordamööda esile nii Jekyll'i kui Hyde'i. Ajab muigama ja sunnib tõsiseks ühtaegu või vaheldumisi.

11/23/2023

JDisk – Nativitas Stellae (2023)



Bandcamp

Flashcore/Breakbeat/Breakcore/Sampledelic/Electronic music/Alternative dance/Drill and bass/Deconstructed pop

Argentiina helitrikitaja uus album on kõike ja mitte midagi -- nii võiks kõlada klišee. Klišeedest ja eelarvamustest poptööstus toidubki. Kõikjal ja eikusagil. Produtsent söödab mõnuga kõike DJ-hakkmasinasse. Breikbiit on justkui kõige alus, kuigi seal on ka postpunki ja isegi kingapõrnitsemiskajasid. Põhiliselt siiski serva peale elektrot, tehnot ning põrunud trummi ja bassi, hektilist UK garage'i ja wonky't, mille taamal või siis sellest kasvab välja lahti võetud ja sageli "valesti" kokku liimitud popmeloodiad-harmooniad. Naivism kohtub kõige moodsamate tendebtsidega. Seda saundi nimetatakse flashcore'ks, kuivõrd heliliselt ja stilistiliselt kõik sähvib-lehvib, käändub ja väändub -- läbi väändunud helikoe kõik helkleb ja sädeleb. Eks see intensiivsus ja kramplikkus tekitavad kuulajaski aeg-ajalt segadust ja peapööritust, aga see on igati tervitatav.

8.0 (7.0-8.5)

11/05/2023

The Hathaway Family Plot – There Is No Discord (2023)




Bandcamp

Modern classical/Micronoise/ Experimentalism/Post-classical/Art pop/Avant-garde/Spoken word

Buffalo'st on pärit üks lemmikuid -- Mercury Rev; samast linnast on teiseks lemmikuks kujunenud Kevin McFadden'i ühemeheprojekt, mille raames ta üllitab keskmiselt albumi aastas. Esimesed tema teosed anti välja Hollandi plaadifirma WM Recordings 'i alt 12-13 aastat tagasi, järgmised on ilmunud omal käel -- algne suht väänlev eksperimentaalne elektroonika on tasahilju nihkunud uusklassika suunas, samas on ta loonud sellest omanäolise mustri, millesse on kunati kootud sõnalist osa, mikro- ja makromürglit, suupillimängu, varitsevat-pingestavat feedback'i, maitsekat autotune'i, läbi sahisevate raadiolainete esile tungivat häält ja sõnumit. Nihestatus on selle mängu nimi, mille pealmine kiht -- voolavad klaveripassaažid -- on taustaks, mida mööda teised komponendid libisevad ja valivad trajektoore. Nihestatus tungib paratamatult kuulaja kujutelmadesse -- kujutlemas smokingus artisti ontlikus kohas ontlikule publikule tiibklaveri taga mängimas muusikat. Ei -- sellele päris elus ei oleks kohta ei kabaree- ega vodevillilaval! Muusika ja situatsioon mõlemad on sürrealistlikud. Ja jäägu nii.

8.0 (8.0-8.5)

10/15/2023

Pinktool -- Mutabor (2020)



Bandcamp

Ambient/Experimental techno/Kraut-techno/Dark ambient/Experimental electro/Avant-techno/Industrial techno/Electronic music

Eesti artist Silver Lepik aka Pinktool alustas muusikaliste eksperimentidega nullindate alul kodumaise muusikaprogrammiga Sound Club, kasutades ära 8-bitise resolutsiooniga muusikaprogrammi eeliseid ja miinuseid. Viimase all pean silmas seda, et lisaks iseloomulikule madala resolutsiooniga helikoele oli seal kuulda särisevat breikbiiti, tummist elektrot ning trummi ja bassi ning rajumat electroclash'i ja industriaalset rokki. Stiililiselt kindlasti midagi veel, mis kõik meenutas tollast Tartu elektrotehnovaibi (Mürgelmaschine, Fuck Yuo I am a Robot, Barthol Le Mejor, Kiwa elektro/tehnoeksperimendid näitustele ja festaritele jpt). Soovitan hankida -- kui veel on võimalust -- kolmest kassetist koosneva kogumiku, mis võtab kokku aastad 2000-2011; välja antud Trash Can Dance'i plaadifirma all. Eelpoolmainitet Kiwa kasutas ka sõna "Mutabor", ning siin on mõiste asjassepuutuvalt taas pinnale ujunud. Hälbimine varasemast, ent hoides alal mingit sarnasust varasemaga. Lisandunud on laiaskaalaline ämbient, ent chiptune/bitpop-vaimud ja nurgelised rütmid ilmuvad siin-seal välja. Artisti mängulisus ei ole kuhugi kadunud -- kombineerib, võtab lahti ja paneb kokku, lõikab ja armistab. Armistab armastuse ja kirega. Nimetagem seda muusikat industriaalpikendusega tehnoks ja ekektroks (pahaendelised mürad-tumedad kajad undavad perifeerias rütmihingedelt maha roomanuna), samas muutumata surmtõsiseks huumorimeeleta tumepuristiks ("lindistame hauakaevamishelisid" sic!). Kuigi varasemal loomingul on stiihilise murdmise tõttu veidi suurem väärtus siinkirjutaja silmis, on käesolev taies muusikaliselt igati tasemel.

8.5 (8.0-9.0)

10/07/2023

nula.cc -- Octalogue (2023)



Bandcamp

Drone/Minimalism/Avant-garde/Microtonal/Musique concrète/Experimentalism/Sound art/Field recording/Ambient drone/Dark ambient
 
Prahas pesitseva Lloyd Dunn'i ühemeheprojekt konkreetiseerib käesoleval 8-loolisel albumil muusikalisi vorme; arvestades, et muusik on varem silma paistnud pärishelide salvestamisega, mida on pigem esitletud audiopäevikutena, mille puhul on oluline aeg ja koht. Ega siis vana koer vanu harjumusi niisama ei hülga -- konkreethelid ilmnevad kas rohkem või vähem varjatult; hakates selgemalt üle võtma albumi keskosast saati (tihti lopsakas panoraamne helind). Albumi algus on pikaldaste droonkompositsioonide päralt, milles minimalismi esitletakse perifeersesse skaalaossa jäävate mürapiiskade, pärisheli katkete ja vibreeriva võimendatusega. Kõik see liigub-kõigub keskmest sisse-välja, luues dünaamikat ja tuues vaheldusrikkust. Droonmuusika on sageli ämbientmuusikaga läbi põimunud -- ka sel juhul pikad akordid omandavad sfäärilisi mõõtmeid, olles kord helgemad, kord tumedamatest voogudest kantud. Kohati on vorm jälle rõhutatult kasin või keeratud väändes elektrooniline efekt peale. Tulemus on meeldivalt mitmekesine eelduslikult kasina muusikavormi puhul.

8.0 (7.5-8.5)

9/23/2023

fydhws -- ВТОРНИК ПРИКВЕЧЕР (2023)



Bandcamp

Experimentalism/Reductionism/ Avant-garde/ Improvised music/ Ambient/ Electronic/ Art music

Kristijan Petreski aka fydhws on kitarrivirtuoos Põhja-Makedooniast (kes on lisaks tuntud ka kui Sferi ning seotud kunstilise rühmituse/plaadifirmaga NGC 147), kelle kunstiga puutusin esmakordselt kokku nullindate lõpul lastfm-is (siis kui too oli veel äge keskkond). Käesolev üllitis koosneb üheainsast 49-minutilisest kompositsioonist, mille puhul on keeruline kindlalt väita nii loo improvisatoorset kui deterministlikku iseloomu. Ilmselt on siin nii üht kui teist -- nii järjepanu korratud motiive kui muutlikkust on siin ohtralt. Muidugi on siin esindatud kitarridel mängitud ornamentika -- mis ei pursku mürarohkeks kõminaks ega võimsaks ruumi avardumiseks nagu mõnel teisel artisti albumil --, ent on ka klaaspärlimängulaadset sfääride muusikat, mis näikse manatud olevat klaasharmoonikal (samas kes teab mis instrumenti on töödeldud või on kõigest kasutatud harmoniseerijat). Perifeersed ja vähemkuuldavamad helid on toodud tavapärasest rohkem keskele -- neid on võimendatud ja enam fokuseeritud. Heli on õrnalt vilisev-kahisev. Heli hakkab pihta kitarride domineerimisega, mis märkamatult areneb eelpool kirjeldatuks.

8.0 (7.5-8.0)

9/20/2023

Ben Lorber -- Nekudah Tovah (2022)




Bandcamp

Free folk/Drone folk/Folk indie/Psych-folk/New Weird America/Klezmer/Indie folk/Weird folk

Ben Lorber on Tuulisest Linnast pärit juut, kelle 11-looline taies on ajendatud juudi liturgiast, palvesõnadest, jidišist, klezmer-muusikast. Ning juudi kultuuris väga olulisest käilakujust rabi Nahman'ist (kellest pidas lugu ka meie kadunud Jaan Kaplinski), kelle kontseptsioonist on tulnud albumile pealkiri. Mis konkreetselt osutab headuse osakesele igas inimeses, mis igaühel tuleb eneses üles leida ja seeläbi saab ka võimalikuks teistega ühendumine. Kõik lood on lauldud jidišis, v.a üks lugu inglise keeles. Võib ju irooniliselt tögada, et see taies on 20 aastat hiljaks jäänud (nt muusikaliselt sarnane Animal Collective'i albumiga "Sung Tongs", mis ilmus 2004. aastal), ent selle spirituaalne ülesköetus ja vahetu siirus kütkestab ka teisi. Peamiselt vokaal(id), kidrad ja viiulid loovad gruuvi, vahele ka mõtlikumaid hetki -- ühes loos orelil mängitud pikad noodid võtavad ette sõidu sügavale sisekaemusesse.

8.0 (7.5-8.5)

9/10/2023

Fields Ohio -- This is the Place I Dreamt of You Last (2022)



Bandcamp

Ambient pop/Electronic music/Hauntology/Big beat/Ethnotronica/Post-punk/Neo-psychedelia/Punk funk/Post-disco/Fourth World/Alternative dance

USA duol Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) tuli just välja album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire", ent käesolev 14-looline taies on üllitatud aasta varem. Sinna vahele mahub ka "Valkyrie". Tandemi diskograafia viimase kümnendi vältel looduna on mahukas -- 16 helitaiest. Arvestades Eddie Palmer`i kõrvalprojekte (peamiselt Brett Zehner`iga), siis kahtlemata üks projekt mõjutab teisi -- ja vastupidi; ent Fields Ohio`l on spetsiifiline nišš (või spetsiifilised nišid) täita. Ühelt poolt on tajutav etnilise muusika elemendid, mis on allutatud elektroonilisele narratiivile (Jon Hassell nimetas seda algatust neljandaks maailmaks), samas teisalt liituvad sellega nii tantsulise postpungi, psühhedeelia kui ämbiendi vähemkeerulised või keerukamad kombinatsioonid ja allhoovused. Alloovustest jookseb läbi Eddie Palmer`i projektidest (koos Brett Zehner`iga) The Fucked Up Beat`ist ja CLOUDWARMER`ist tuttavlik kummituslik ämbient, mis on artisti loomingulisse koodi meeldivalt sisse hallitanud. Annarino ja Palmer`i big beat on lummav, segades seda uuspsühhedeeliaga -- justkui tahtes ümber konstrueerida acid house`i ja acid techno`t. See on elektrooniline tantsumuusika nii ajule kui kehale, see on popmuusika -- selleks seda nimetades osutame popile suurt au.

9.0 (8.5-9.5)

6/28/2023

Dadala – Tell Tales (2012)

 
 
  • Improvised music 
  • Avant-garde 
  • Jazz 
  • Experimentalism 
  • Progressive 
  • Electronic 
  • Free jazz 
  • Art music
 
Dadala on sürreaalse hübriidmuusika orkester, mida juhatab Richard Dunlap. Juhatab ainuisikuliselt, ning iseennast. Kas selline isik säärase nimega ka päriselt eksisteerib, on omaette küsimus (Discogs annab alust sellesuunaliseks kahtluseks). Samas see ei ole üldse oluline – muusika räägib iseenda eest. Dadala on eksisteerinud ligi paar dekaadi, tehtud on intellektuaalselt väljakutsuvat muusikat, mida raadiotes mängituna oleks keskmine kuulaja ilmselt nimetanud UFO-muusikaks ning raadiojaama vahetanud. Põhimõtteliselt on tegu eeltehisintellektuaaIse projektiga kui rõhutakse endile kui virtuaalsele orkestrile. Eeldused sisestatakse masinatesse, ennast taandatakse, et valmiks midagi isikupäratut. Sest nendeI rohketel albumiteI opereeritakse järjekindlalt samades piirides, pakkudes varieeruvust nüanssides. See on platvorm, kus kohtuvad progressiivne muusika (rokk), vabajäts, improvisatsioon (improvisatsioon antud kontekstis võib olla näiline) ja midagi veel. Masinatele on delegeeritud enda vaimne energia, antud õigus korraldada rituaale, et võimalikult objektiivne tulemus ette antud informatsiooniväljast kätte saada. Tehisintellekt on jama – selle eristus inimintellektist on ähmane, asi muutub veelgi tööstuslikumaks ja isikupäratumaks ning niigi ülekoormatud kultuuriruum ujutatakse üle kahtlase kraamiga. Sellel ei ole isegi seda väärtust, mis on tänapäeva popstaarikestel. Lisandub veelgi küsimusi – kas produktsiooni on üldse tarvis; kui jah, siis kes seda peaks tegema? Kas tehisintellekt või inimene (vaistlikult ütleks, et TI). Seniks nautige lisanditeta muusikat. 
 
8.0 (7.5-8.5)